Helmuth Leppik - 90
Kalev Jahtklubi auliige Helmuth Leppik tähistas 20. oktoobril väärikat juubelit
Helmuth Leppik, alati purjede all
Allikas - www.neljas.ee- 02.04.2008
Purjetaja Helmuth Leppik on Eesti spordis eriline mees. Kuidas teisiti nimetada saavutust, kui spordimees jõuab viiekümneselt maailma ja Euroopa tiitlivõistlustel esikuuikusse, võidab medaleid. Just seda Leppik jääpurjetamises saavutas.
Mitmedki nooremad purjesportlased seostavad temaga ka Tallinna Kalevi Jahtklubi eilset ja tänast päeva. Nagu on öelnud kahekordne olümpiamedalist Toomas Tõniste, ei kujuta nad jahtklubi ilma Leppikuta ettegi. Meheta, kes ikka teeb midagi Pirital asuvate paadikuuride juures. Kes ei saa olla mere ega jahtklubita.
2006. aastal valmis tänu Rene Kuulmannile 34minutiline dokumentaalfilm “Seitsme tuule käes” (autor Mati Talvik), mis jutustab Helmuth Leppiku pikast, põnevast ja saavutusterohkest sporditeest.
Narvas, 20. oktoobril 1922. aastal sündinud Leppik jõudis purjetamise juurde alles pärast Teist maailmasõda, mille ta tegi läbi Punaarmee võitlejana. 1946. aasta suvel hakkas Leppik purjetama vabariikliku jahtklubi liikmena.
Kuulutuse peale purjetama
“Lugesin lehest kuulutust, et kutsutakse jahijuhtide kursustele. Läksin ja jäingi purjetamise juurde. Kõige enam on mulle meeldinud aga jääpurjetamine,” meenutab Leppik purjetamise juurde jõudmist.
Alustas Kalevis. Hiljem kuulus Leppik veel Spartakisse, Tööjõureservidesse ja merejõudude spordiklubisse. Ning enne 1980. aasta olümpiaregatti jõudis tagasi Kalevisse. Kuid tema süda ja hing on alati olnud Kalevi Jahtklubis.
“Olen kõik klubid läbi käinud, kuid jäänud Kalevisse,” ütleb teenekas spordimees tänagi oma Pirita jõe kaldal asuvas töötoas nokitsedes.
Leppiku noorus jäi sõjaaega. Noore mehena kibeles ta juba 1940. aasta talvel appi Talvesõjas vaevelnud soomlastele. Ajaleht Pilk kirjutas viimasel okupatsioonieelsel talvel:
“4. jaanuaril 1940 tabas Rohuneeme kordoni ülem Helmuth Leppiku ja veel kolm poissi, kes tegid katset salaja üle jää Soome minna, et Talvesõjas hõimlaste poolel kaasa lüüa ...”
Sellele järgnenud veel teinegi katse, Läti kaudu, mis aga taas ebaõnnestus. 1941. aasta suvel, kui puhkes sõda, mobiliseeriti Helmuth punaväkke.
“Minu sõjatee otsustav hetk oli 14. detsembril 1941, mil sain Kalinini rindel Velikije Luki all haavata. Snaiper tulistas, nii kui olin püüdnud vaenlase tule all oma positsiooni vahetada. Pärast seda olin pool aastat Gorkis haiglas ja seejärel määrati mind tagavarapolku.”
Pärast sõda hakkas Leppik jahte ehitama, tegi metallitööd. “Jääpurjekaid siis ei olnud, ise tuli ehitada. Tegin endale esimese 12 m² purjeka, millega võistlema hakkasin. Selles klassis tulin aastatel 1954–1969 kuuel korral Eesti meistriks. Siis hiljem tulid DNid. Neid olen kokku ehitanud 67. Viimane valmis paar aastat tagasi.”
Küsimusele, kui kiiresti ta ühe DNi valmis teeb, kehitab Leppik õlgu. “Kõik oleneb asjaoludest. Mäletan, et ühe sügisega tegin kord üheksa purjekat. Alguses oli ka nõudlust enam, sakslased ja šveitslased käisid meie käest ostmas. Nüüd on ajad teised.”
Euroopasse medalite järele
1967. aastal purjetamises meistrinormi täitnud Leppik tuli aastatel 1959–1984 kümnel korral vabariigi meistriks avamerepurjetamises klassis Folkboot. Võistles koos Enn Metsariga edukalt ka Staril, kuid see oli kõik ikka vahepala talvisele sporditegemisele, jääpurjetamisele.
Kuid eelkõige tuntakse teda eduka jääpurjetajana, kes on kuulsust kogunud ka suurvõistlustel. Seda kinnitavad medalid Vana Maailma meistrivõistlustelt. Kahekordne Nõukogude Liidu ja kuuekordne Eesti meister jääpurjetamises oli 1970ndatel kindlalt Nõukogude Liidu koondises ja tegi kaasa DN-klassi MM- ja EM-võistlustel.
Edukaim hooaeg oli 1973, mil Helmuth Leppik võitis EMilt hõbeda ja oli MM-võistlustel viies. 1971. aastal sai ta Vana Maailma meistrivõistlustelt pronksmedali. Veel 1978. aasta MMil saavutas 55aastane Leppik hinnatava viienda koha.
“Need olid kuldsed ajad. Meil oli hea punt ja hea vaim. Saime üksteisega hästi läbi. Rahas ei olnud siis küsimust, sest spordikomitee maksis. Olime kui profisportlased. Tänapäeval, kui raha pole, siis ära purjeka ligi mine,” tõdeb teenekas jääpurjetaja.
Kui Helmuth Leppikult küsida, miks teda ei kohta jahtklubi veteranide neljapäevakutel, vastab Eesti teenekamaid purjesportlasi: “Ei pea ennast veel veteraniks. Käin ikka suviti purjetamas. Jääpurjekat pole küll mitu aastat proovinud – kui sa seda pidevalt ei tee, siis ei maksa ka torkima minna.”
KALEV JAHTKLUBI SOOVIB JUUBILARILE PALJU PALJU ÕNNE, TERVIST, JÕUDU JA JAKSU!
21.10.2012
